Kuidas Kraps ja Samma reisima tahavad minna ning Rimsi ja Romsi neile abiks on

“Läheks õige suurde linna, kahekesi, lihtsalt niisama,” käis Kraps idee välja. Samma haaras tundlast ning oli sellest mõttest silmnähtavalt häiritud. “Lähme, lähme, see on ju seiklus,” julgustas Kraps sõpra. “Me ei tohi ilma täiskasvanu loata telepordimasinat kasutada. See ei ole lubatud. Ja ega me ei oskaks ka,” lausus Samma kaaslase entusiasmi jahutada püüdes. Ta teadis seda Krapsi pilku: noore urmeli silmad põlesid ja suu naeratas ärevalt väikeste kihvade välkudes. See ilme tähendas tavaliselt sekeldusi. Samma tegi kerge grimassi, nagu oleks keegi palunud tal oblikat järada. Ta ei söönud oblikaid. “Lähme,” ütles Kraps otsustavalt ning Samma aimas, et tema võimalus sõpra ümber veenda oli kadunud. Ja juba nad sammusidki tõtakalt küla servas asuva teleporteerumismasina suunas.

„Me ei oska ju seda kasutada,” halises Samma, kui Kraps ümber masina käis, püüdes välja mõelda kõige õigemat kohta sisenemiseks. „Nii palju nuppe ja nii vähe aega,” ütles Samma. Ta püüdis olla võimalikult veenev, tehes viimase katse sõbra meelt muuta. „Tahate me õpetame teid?” kõlas rohutihnikust kooris Rimsi ja Romsi hääl. „Me oskame ju kõike!” Seda hüüdnud, astusid nad nähtavale. Sõbrad, äravahetamiseni sarnased, alati valmis abistama ja naeratus näol. „Vajuta seda nuppu seal,” soovitas Romsi. „See teeb ukse lahti.” Kraps jäi umbusklikult marakratte vaatama. Nad kõlasid nii veenvalt, samas oli Elgi, nende perekonna pea, alati hoiatanud, et noored Rimsit ja Romsit ei kuulaks. „See toob ainult pahandust,” oli ta sõnanud. „Nad ei ole usaldusväärsed.” „Usaldusväärsed,” mõtles Kraps nüüd vaikides omaette, hirmunud Sammat oma selja taha peites. Kui ta vaid oleks mäletanud, mida see tähendab. „Aga vajuta ise nuppu,” ütles Kraps sõjakalt, enda meelest Rimsit ja Romsit proovile pannes. Rimsi ja Romsi jooksid mõlemad kolm ringi ümber väikese masina ning peatusid siis järsult pidurdades suure kangi ees. „Näed,” ütles Rimsi. „Seesama avane!” osatas Romsi kangi vajutades. Ja ennäe imet, teleporteerumismasina uks läkski lahti.

„Mina ei julge,” halises Samma Krapsi käest tirides. „Mina ei taha sinna minna, see ei ole hea mõte,” ütles ta. Kraps aga oli harjunud oma sõbra protesti tähelepanuta jätma. Ta käsutas: „No mida see ikka teha saab, tule!” Nad astusid telepordimasinasse, Kraps Sammat käppapidi vedades ees. „Kuhu me läheme, Kraps. Oota nüüd, ütle, kuhu me läheme,” palus Samma. „Te lähete… Te lähete,” püüdis Rimsi võimalikult põnevat sihtkohta välja mõelda. Romsi hüüdis: „Te lähete Limpalampamaale!” „Sellist kohta ei ole olemas,” ütles Kraps tõsiselt. „Me teleporteerume küla teise serva, kui sellega hakkama saame, vaatame kaugemal ringi,” rahustas Kraps Sammat. „Küll sa näed, ei ole see midagi nii hirmus.” „Küla teise serva! Saab tehtud!” Romsi lõi kulpi ning sulges telepordimasina ukse. Nad vajutasid nupule.

„Minu meelest ei läinud me kuskile,” sõnas Kraps. „Me oleme ju ikka veel sama koha peal. Aga nii imelik on olla, seest on õõnes.” Rimsi avas masina ukse mõõtis sõpru pilguga, pani siis käe Romsi õlale ning purskas naerma. Õhku ahmides ja katkendlikult suutsid nad enne uuesti naerma purskumist küsida: „Kas teile ei tundu, nagu midagi oleks puudu?” Samma tõi kuuldavale valju halina: „Meie kehad! Meie kehad on mujal.” „Kaks pead on ikka kaks pead,” röökis Romsi naerda. Kraps tundis, kuidas ta veri ärritusest kees. „Tehke nüüd midagi,” ütles ta Rimsile ja Romsile kindlal toonil. „Kutsuge ometi keegi.”

Juba oli kaugelt näha külavanem Greimi lähenevat kogu. Ilmselt oli keegi nende kehad teisest telepordimasinast leidnud. Greimi põsed lõkendasid ning ta muidu vaikne ja lõbus hääl värises murest ja erutusest. „Mis nalja te siin teete?” käratas ta. „Kes on öelnud, et teie võite kahekesi rändama minna, liiatigi telepordi teel? Vaadake nüüd, mis juhtus! Reeglid ei ole meil ju ilmaasjata.” „Aga mis meist edasi saab,” uuris Kraps. „Te ei saa meie päid ja kehasid ju nõnda jätta.” „See oleks teile paras,” mühatas Greim heatahtlikult. Ta oli veidi rahunenud ning tema häälde hakkas tagasi tulema sealt muidu mitte kunagi lahkuv lõbususenoot: „Loodetavasti olete sellest midagi õppinud!” „Ja teie, Rimsi ja Romsi. Kui ma ei eksi, on teil selle kõigega midagi pistmist,” pöördus Greim nüüd kahe semu poole. „Me jätsime vist midagi tegemata,” arvas Rimsi targalt. „Plaanis see meil küll ei olnud. Aga me ei alahinda head nalja, kui see meile otse sülle jookseb,” turtsatas Romsi. „Eks me veel vaatame, mis nalja me teiega teeme, te vastutustundetud jauramid,” muigas Greim. „Aga teie peate nüüd mõnda aega kannatlikud olema, kuni me välja mõtleme, kuidas teie pead ja kehad jälle paika ühendada,” pöördus Greim jälle Samma ja Krapsi poole.

Samma tundus olevat mõnevõrra rahunenud, ta alalõug lõpetas värisemise ja halin jäi järgi. „Ja meiega saab kõik korda?” uuris Kraps. „Kuidas see üleüldse juhtus?” uuris ta. Greim mõtles natuke järele ning sõnas: „Me päris täpselt ei teagi. Arvatavasti jätsid Rimsi ja Romsi lihtsalt keha massi, ruumala ja tiheduse mõõdikud tähelepanuta. Teleporteerumine ei ole nii lihtne, kui paistab – peale sihtkoha valimise ja nupule vajutamise tuleb mitut asja meeles pidada, kuid seda õpite juba aasta pärast põhjalikumalt. Praegu olge lihtsalt rõõmsad, et teie kehad ei sattunud kuhugi kaugemale. Siis oleks olukorra lahendamine olnud palju raskem.” Kraps ja Samma ootasid kannatlikult pool tundi enne, kui neile jälle tähelepanu pöörati. „Varsti saate siit välja astuda,” arvas Greim. „Kohe tulevad kehad ka.” Samma hingas kergendatult ning tema näolt võis isegi välja lugeda väikse naeratusvine. „Ma pean nüüd masina ukse sulgema,” hoiatas Greim. „Natuke läheb veel aega, aga kõik saab korda,” rahustas neid Greim.

Sõbrad olid mõnda aega pimedas kapslis vaikselt oodanud, kui Kraps kihelema hakkas. „Samma, kuule,” ütles ta hästi ettevaatlikult. „Anna andeks, et ma sind ei kuulanud, see ei olnud tõesti kuigi hea mõte. Olen rõõmus, et midagi ei juhtunud,” lõpetas ta kerge ohkega. „Sa oled mu parim sõber ja ma käitusin sinuga hoolimatult. Palun vabandust!” „Pole midagi, Kraps,” kostis Samma rahulik hääl. „Kõik saab ju korda, see on kõige tähtsam.” Samal hetkel sähvatas laser ja nende kehad ühinesid taas peadega. Kraps pani käed ümber Samma ja kallistas teda kõvasti. Ta teadis oma sõpra, tema hirme ning seda, kui suuremeelne oli selle kartliku urmeli andestus. „See ongi sõprus,” mõtles ta vaikselt ning jõudis veel õnnelikult naeratada, kui masina uks avanes ja nad sealt väljuda said.