Lugu sellest, kuidas Kraps ja Samma kohtuvad mesimummuga, end äikese eest peidavad ja siilipoisilt seene saavad

Ühel hommikul otsustasid Kraps ja Samma matkama minna. Nad jalutasid oma kodukülast ikka kaugemale ja kaugemale, nõnda, et kui üks silm kinni pigistada, siis kõige kõrgema maja katuseharja eriti ei paistnudki. “Ma olen väsinud,” sosistas Samma. Kraps ei pannud seda tähele. Ta oli ametis ümbruse silmitsemisega. Kui ilus oli päikese helk veel vihmast märjal rohul, kui värske oli õhk. Kraps hingas sügavalt sisse. “Mis see on?” küsis Samma hirmunult, tasa paigale tardudes. “Ega ometi iired? Ma kardan iiri!” “Hiir see küll ei ole, hiired ei põrise,” lausus Kraps kindlalt ning hakkas hääle kiiresti hääle suunas liikuma.“Kuhu sa lähed, kuhu sa ometi lähed?” halises Samma. “ Tule ruttu, ma tahan teada, mis see on!” hõikas Kraps talle, ise pooljoostes edasi liikudes. Samma haaras hetkeks kahe käpaga tundlast, kuid jooksis siis käega lüües Krapsile järele, end tema selja taha hoides.

Ristikheinapõllu kohal nägid nad asjalikult liuglemas üht triibulist tegelast, kes peatus iga õie juures. Ta oli nii ametis, et ei märganud Krapsu ja Sammat, kes teda uudishimuga jälgisid, Samma hirmunult kookus, valmis iga hetk kerra tõmbuma. “Tere!” hõikas Kraps tundmatule töökale olendile. “Vabandage, et me teid segame, aga äkki te saaksite korra siia lennata?”

Lendur tegi enne nende poole suundumist väikse kaare ning maandus valju potsatusega tagumikul mullahunnikus. “Mida te soovite? Mul on kiire, tööd on nii palju,” vuristas tüüp oma ämbreid, mis kummaliselt värisesid, kenasti paigale seades. “Mis teil vaja on?” Tegelane tegi peaga kärsitu liigutuse. “Sooviksime lihtsalt teada, kes te olete?” uuris Kraps. „Me tulime rändama ja uusi sõpru leidma!” Selle lause peale Samma niutsatas. „Mina olen Kraps ja see on Samma,” tutvustas Kraps. „Ta on natuke arglik, aga muidu täitsa tore sell.” “Mina olen Mumm, ma korjan mett,” ütles mesilane asjalikul toonil, ning osutas kärmelt ämbri sisule, samal ajal kõikuma hakanud meeämbrit paigal hoida püüdes. “Aga miks te mett korjate?” uuris Kraps. „Keegi ju peab lillede eest ka hoolitsema. Pealegi on see magus ja kasulik,” vastas Mumm aeglaselt ikka veel tõrkuvalt kõikuvale ämbrile keskendudes. „Võite maitsta, kui soovite,” pakkus Mumm.

Samal hetkel, kui Kraps ja Samma meesed käpad suhu pistsid, kukkus üks ämbritest vaatamata Mummu meeleheitlikele pingutustele räntsti ümber, mesi voolas igale poole jalgade peale, kleepides need nii omavahel kui mullahunnikuga kokku. „Oh ei,” sosistas Mumm. „See juhtus jälle. Need ämbrid ei kuula mu sõna! Nad on alles noored ja tahavad kangesti teha, mida ise tahavad, mul ei ole veel õnnestunud neid välja treenida,” seletas ta asjalikult. Krapsi valdas hämmeldus: „Kas ämbreid tuleb tõesti treenida? Mina ei tea sellest midagi, meie põrandapesuks mõeldud ämbrid ei ole kunagi liigutanud.” „Teil on teistsugused ämbrid,” sõnas Mumm paljutähenduslikult. „Aidake mind nüüd püsti, palun. Ja keegi võiks mu tiivad üle vaadata, kas nad on ikka puhtad. Me ei taha ju jälle üht lennuõnnetust.” Kraps ja Samma astusid lähemale ning upitasid endaga hädas oleva Mummu püsti ja tegid ta ümber aeglaselt jalutades tiiru. Mummu tiivad kleepusid aina tihedamalt kokku.

Kraps ja Samma kratsisid nõutult kukalt. „Kuidas me su tiivad küll puhtaks saame, olukord on päris hull,” ütles Kraps otsekoheselt. Mummu nägu muutus aina murelikumaks. „Me peame kähku tegema, vaata taevast,” halises Samma vaikselt ja murelikult suurele äikesepilvele osutades. „Kohe hakkab sadama.” „Tulge, ma tean head peidukat,” ütles Kraps. „Kiiresti!” Nad võtsid tõrkuvad ämbrid enda kätte ning alustasid koos veidi tüseda Mummuga kiirkõndi lähedalasuva tammepuu juurte all asuvasse koopasse.
Teekond võttis tänu põikpäistele ämbritele vähemalt kolm korda rohkem aega, mistõttu jõudsid reisikaaslased varjulisse kohta vaid mõni sekund enne esimeste hiigelsuurte vihmapiiskade langemist. Müristas, lõi välku ning koopa ette tekkis väike loik. Kraps ja Samma ammutasid sealt vett ning puhastasid aeglaselt ja hoolega Mummu tiibasid, kes hoidis kõigest jõust kinni äikest kartvaid ja perutavaid ämbreid.

Kui nad olid lõpetamas, kostis lähedalasuvast rohutihnikust ähkimist ja puhkimist, väikeste jalgade padinal sööstis nende pelgupaika väike siilipoiss, üks jõhvikas ja kolm väikest puravikku okaste küljes. „Kas ma tohin ka…” hingeldas väike siil. „Siin väljas on nii vastik ja märg, et isegi kerra tõmmata ei saa.” Kraps ja Samma vaatasid teda uudistavalt, nad ei olnud kunagi varem siili näinud. „Kui sa tema mett ära ei söö. Siis võid jääda,” vastas Kraps tarmukalt. Siil hindas olukorda ning noogutas nõustumise märgiks. „Kes sa selline üleüldse oled? Sa oled kõige imelikum loom, keda ma kunagi näinud olen.” „Ma olen siilipoiss Sänni,” vastas väike siil, koukis okaste küljest puraviku ning lõi sellele hambad sisse. „Tahate ka?” Väikesed urmelid taipasid, et nad olid tegutsemistuhinas unustanud, kui tühjaks nende kõhud olid vahepeal muutunud. Sooja saamiseks tihedalt teineteise kõrvale istudes võtsid nad pakutud seene vastu ning hakkasid nosima.

Urmelitele tundus, et selles hallis päevas, kui vihma sadas ning kõu õige ähvardavalt kõlas, kui nad olid oma perest ja sõpradest kaugel, ei olnud midagi lohutavamat kui üks hea seen. Nad ajasid Mummu ja siiliga pugimise kõrvale juttu, rääkisid maast ja ilmast. Kui rahulolu asendus rampraske väsimusega, vajusid nad sähvivate välkude unelaulu saatel sügavasse unne. Hommikul ärgates sakutas Samma Krapsi käest. Teised olid läinud, ilmselt raatsimata neid äratada, kuid jätnud neile rikkaliku hommikusöögi: keskmisest suurema meetilga ning kutsuvalt punase jõhvika. Õnnelikult ohates ajasid väiksed urmelid end püsti, pakkisid moona koduteele kaasa ning hakkasid taas küla poole astuma.

Küll see oli vast seiklus!