Suvel sagenevad laste traumad

Koolilaste kauaoodatud suvevaheaja algus tähendab lastehaigla traumapunkti personalile pingelist tööaega. Tallinna Lastehaigla traumapunkti pöördub igapäevaselt 50-60 last, aastas keskmiselt ligikaudu 20 000 last. Kõige enam vajavad abi just kooliealised, 7-14 aastased lapsed, kes moodustavad 59% kõigist traumapunkti pöördujatest.

Tüüpilisematest lastega juhtuvatest suvistest traumadest räägivad Tallinna Lastehaigla traumatoloogiaosakonna juhataja dr Jana Kritt, traumatoloog-ortopeed dr Andres Lukanenok ning traumatoloogiaosakonna õendusjuht Ülle Gents.

„Kogemus näitab, et esimesed vaheajanädalad, kui lapsed saavad koolist vabaks, on paraku alati õnnetusterohked,“ lausub dr Jana Kritt. „On olnud juhuseid, kui traumapunktis on üle 100 pöördumise ööpäevas. Suve jooksul olukord mõnevõrra stabiliseerub, kuigi võrreldes talvega on traumasid suveperioodil igal juhul rohkem. Augusti lõpus, umbes nädal enne kooli algust on olukord tavaliselt päris hull. Lapsed tulevad maakodudest ja laagritest linna tagasi ning nendega juhtub väga palju õnnetusi.“

Dr Andres Lukanenoki sõnul diagnoositakse lastel kõige sagedamini käeluumurde ning peapiirkonna haavu. „Õnnetusjuhtumite tüübid on aastate jooksul teataval määral muutunud, need sõltuvad sellest, mis laste ja noorukite seas parasjagu populaarsem on,“ rääkis dr Lukanenok. „Näiteks umbes 15 aastat tagasi oli väga palju rulatraumasid, sellele järgnes mitu aastat, kus domineerisid rulluisuõnnetused.   Edasi saabus batuudiperiood, mis põhimõtteliselt kestab tänaseni, kuid viimase paari aasta jooksul on tuntavalt kasvanud ka jalg- ja eriti tõukerattatraumade osakaal.“

„Väga palju õnnetusi juhtub lastega rulaparkides, rampidel ja batuutidel, kui tehakse saltosid ja muid trikke ning maandutakse valesti kas seljale või pea ees,“ selgitab dr Kritt. „Rataste ja ruladega trikitajatel peaksid kindlasti olema põlve- ja randmekaitsmed  ning kiiver, kuid paraku on sageli mõni nimetatutest või ka kõik puudu,“ lisab ta. Luumurde, aga ka põrutusi saavad lapsed näiteks kõrgetelt ronimisredelitelt ja kiikedelt alla kukkudes või ka hüpates. „Kui nähtavat vigastust ei ole, kuid laps kurdab valu, võiks valusale kohale panna peale apteekides müüdavat põrutusgeeli,“ õpetab Ülle Gents.“ Põrutusgeeli ei tohi panna lahtisele haavale, sest see hakkab väga kipitama. Kui valu järele ei anna, tuleks pöörduda traumapunkti, et arst saaks vigastuse tõsidust hinnata.“

„Eelmistel aastatel olid üsna levinud kaherattalised tasakaaluliikurid ja ka üherattalised sõidukid, millega kukuti tihti kas kukla peale või näoli. Nüüd on ülimalt populaarseks saanud elektritõukerattad, millega lapsed mõtlematult ja ohtusid tajumata kihutavad. Teismelised sõidavad sageli mitmekesi koos ühe tõukeratta peal, seejuures mitte ainult kergliiklusteedel vaid ka autode vahel, ilma kiivrita, ning mõnikord veel ka alkoholijoobes. Nad ei mõtle üldse, et mõni inimene võib ootamatult keset teed seisma jääda või neile ette astuda; samuti võib kõrvalteelt läheneda teine samamoodi kihutav rattur. Lapsed ja noored, kelle liiklemiskogemus on väike, ei adu, kui hullusti võib suurel kiirusel kihutades kukkuda ning ennast vigastada,“ räägib dr Kritt.

Asfaldil kukkumise tagajärjeks on tavaliselt veritsevad ja saastunud haavad. „Liiva või väikesi kivitükke täis veritsev haav tuleks esmalt voolava jaheda veega puhastada ning asetada haavale kuiv side. Haava katmiseks ei sobi vatt või kapsaleht. Ettevaatlik tasub olla ka erinevate haavasalvide kasutamisega, sest kui täpselt ei tea, mida haavale pannakse, võib see asja hoopis hullemaks teha,“ selgitab dr Kritt. „Kui tegemist on lahtise haavaga, võib see vajada õmblemist. Reegel on see, et haava peab käsitlema esimese kuue tunni jooksul, paar päeva vana haava enam õmmelda ei ole võimalik. Seega, peale esmast kodust puhastust tuleks pöörduda traumapunkti ning lasta spetsialistil haav üle vaadata ning vajadusel õmmelda ja seejärel kinni siduda.“

Tüüpilisematest suvistest õnnetusjuhtumitest toovad Jana Kritt ja Ülle Gents välja erinevad põletushaavad ning vigastused muruniidukitega, aga ka koera-, rästiku- ja putukahammustused.

„Kahjuks igal aastal peale jaanipäeva satub meie juurde mõni väikelaps, kes on saanud rasked põletushaavad, kuna on hakanud roomama või kõndima üle kuuma lõkketuha, mis veel eelmisest õhtust hõõgub,“ räägib Ülle Gents. „Grillimise juures peab samuti jälgima, et laps ei hakkaks ise vanemate eeskujul süütevedelikku tulle valama. Meil on olnud väga raskeid juhuseid, kus süütevedelik plahvatab ja lastel on ära põlenud nägu, kõrvad, juuksed, kulmud.“

„Samuti on igal suvel tulnud ette juhuseid, kus väikelaps saab vigastada, kuna jääb jalgupidi murutraktori alla. Lapsevanemad, aga ka vanavanemad, panevad lapsi murutraktori peale sõitma, kuid ei arvesta sellega, et kui laps, kes on tihtipeale veel ka paljajalu, otsustab sealt ootamatult ise maha ronida, siis lõiketera jätkab pöörlemist ja võib põhjustada üliraskeid vigastusi.“ „Oleme seetõttu pidanud mitmel korral amputeerima lapse varba, kõige kurvemal juhul pidime amputeerima ühel 2-aastasel tüdrukul labajala,“ lausub dr Kritt ja paneb kõigile lapsevanematele südamele, et mitte mingil juhul ei tohi lubada lastel ilma järelvalveta ohtlikke masinaid, nagu niidukid, trimmerid ja murutraktorid, kasutada.

Ikka ja jälle satub traumapunkti lapsi, kes on saanud hammustada koerte käest – nii tuttavatelt koertelt kui ka võõrastelt. „Väikesed lapsed lähevad koeri silitama ja musitama, kuid koer kaitseb oma territooriumi ning võib ootamatult hammustada, sageli näkku,“ selgitab Jana Kritt. „Kuumade ilmadega on koertel palav ja nad lähevad kergesti endast välja,“ lisab Ülle Gents. „Ka ei tohi koera segada söömise ajal.“ Jana Kritti sõnul tuleb koerahammustus korral haav esmalt voolava vee all puhastada, anda vajadusel lapsele valuvaigistit ning seejärel pöörduda traumapunkti, sest vigastatud koht võib vajada õmblusi. Kui last hammustas võõras koer, siis tuleb lapsele teha marutaudisüst.

Soojadel suvepäevadel tuleb sageli ette maohammustusi. „Mürgised rästikud peidavad ennast kivide ja puuriitade vahel ning muutuvad tavaliselt eriti tigedaks, kui ilm on pikka aega kuiv ja kuum,“ räägib Ülle Gents. „Maohammustuse korral peaks esmalt helistama kiirabisse ning meditsiinitöötajaga konsulteerima, sest sõltuvalt kohast, kuhu laps hammustada saab, võib reaktsioon olla väga erinev – punetusest allergilise šokini. Kui kiirabi ei pea vajalikuks kohale tulla, võiks hammustuse kohale panna külmakoti ning seejärel pöörduda traumapunkti, et arst saaks olukorda hinnata.“

Puugihammustuse korral võib samuti pöörduda traumapunkti, kus kogenud töötaja saab puugi eemaldada. Kindlasti ei tohi kodus valada puugile peale õli, et puuk ise välja roniks, sest nii võib mürk kergemini lapse kehasse sattuda. Puugihammustuse korral tuleks jälgida, kas tekib punetus, ärritusnähud või palavik. Puukide poolt levitatavad haigused – entsefaliit ja borrelioos avalduvad tavaliselt kuu aja jooksul. Kui kaebused tekivad, tuleks ühendust võtta oma perearstiga.

Esmaabivahendid peaksid olema igas kodus ning maha ei tohiks neid unustada ka suvel maakoju sõites.

Mis peaks olema koduses esmaabikapis?

Mitu rulli erineva laiusega puhast sidet

Plaastreid väiksemate kriimustuste jaoks

Antiseptiline puhastusvahend

Valuvaigisti

Põletuse vastane geel (Burn Gel, Burnshield)

Põrutusgeel (Ice Gel, Deep Relief)

Külmakott

 

Tallinna Lastehaigla Traumapunkti ümberehitus

Sel suvel renoveeritakse Tallinna Lastehaigla traumapunkt, mis muudetakse avaramaks ja kaasaegsemaks. Tallinna Lastehaigla Toetusfond panustab traumapunkti ruumide sisekujunduse lapsesõbralikuks muutmise maksumuse.

Vaata: toetusfond.ee/taumapunkt

Palun toeta traumapunkti kaasajastamist, pangaülekande selgitusse märgi "traumapunkt".