Patroon

Alates aastast 2007 on Tallinna Lastehaigla Toetusfondi patroon Evelin Ilves.

Mõne aja eest tellis Heateo Sihtasutus EMORilt uuringu, millest selgus, et ainult 22 protsenti eestimaalastest oskavad spontaanselt nimetada heategevusorganisatsioone. Seega vaid iga viies inimene.

Seitse protsenti vastanutest teadis UNICEFi, neli protsenti Punast Risti, kolm protsenti lastehaigla toetusfondi, kaks protsenti Lions klubisid.

Järeldus saab olla lihtne: heategevuslikel organisatsioonidel on võimalus oma tegevust märksa rohkem tutvustada, kasutades selleks nii eesti- kui ka venekeelset ajakirjandust, mis järjest rohkem januneb nii-öelda pehmete teemade järele.

Me peame kaasama uusi annetajaid ja vabatahtlikke. Kuigi vaid iga viies inimene oskab nimetada heategevusorganisatsioone, ei tähenda see, et inimesed ei soovi heategevusprojektides osaleda. Uute inimeste kaasamisel on suur potentsiaal ja oluline on kasvatada heategevusele Eestis laiemat aluspõhja.

Minu arvates on aga üks meie tulevikku suunatud heategevuse põhiküsimus sõnastatav järgmiselt – kuidas jõuda andjakesksest heategevusest selliseni, kus mõeldakse rohkem abi saajale ja sellele, kuidas heategevusest on abivajajale võimalikult palju kasu. Ehk otse öeldes: kuidas kasvatada paksemaks Eesti praegust heategevuskultuuri?

Me teame, et heategevuses on alati kaks poolt, andja ja saaja. Ma ei pisenda andmisrõõmu, mis on mõistagi oluline osa heategevuses. Ent vaadakem sellest sageli ühekordsest andmisrõõmust kaugemale: mis sai meie annetatud rahast või vabatahtlikust panusest, kas ja millist kasu see tõi abivajajale, kas see aitas lahenda mingi mureteema laiemaid probleeme?

Heategevus ei tugine sageli ratsionaalsele kaalutlemisele, vaid ikka emotsioonile, sisemisele äratundmisele, et nii lihtsalt on just praegu õige talitada. Aga südamest tulev lihtne emotsioon võtab meilt sageli oskuse esitada oluline küsimus – kellele ja milleks?

Sestap söandaksingi sõnastada Eesti heategevuse tulevikuvisiooni järgmiselt: mitte ainult rohkem heategevust, vaid ka paremat heategevust! Rohkem süsteemsust ja vähem egoistlikku ühe-hetke-rahulolu.

Märkamise aega vajab Eesti, aga vajavad ka kõik meie kaasteelised. Eriti nüüd, mil keerulisemaks muutunud majanduslikes oludes võib just sinu abi vajada mõni sugulane, sõber või tuttav.

Pöördumises on kasutatud mõtteid kirjutistest “Üksteist märgates trotsime raskusi” (Sakala, 23.12.2008) ja "Rohkem heategevust, paremat heategevust" (Postimees, 18.01. 2008)